Kalendrid ehk tähtraamatud on pikka aega olnud laialdase levikuga rahvaraamatud. Teatmikuna päevade arvestamisel ja õpetava ning lõbustava lisaga olid nad hädavajalikud igas majas. Tagasivaates on kalendrid rahva kultuuri ja eluolu usaldatavad peeglid.
Eelkõige kalendrilisade kaudu jõudis talutarre ilukirjandus, samuti mitme eriala esimesed tutvustused ja praktilised õpetused. Ka kirjanduskriitika sündis võitluses kalendrite vigase keele ja alaväärtuslike lugude vastu. Kalendrite ümber on näha oma aja vastuolude pingeid esmalt pietismi ja praktilise ratsionalismi, järgnevalt feodalismi ja demokraatlike vaadete vahel.
Käesolevas töös kirjeldatakse kalendrikirjanduse arengut detailsemalt kuni aastani 1860. Oma jätkuva ilmumisega asendas kalender ajakirjandust ja muu kirjanduse vähesuse olukorras oli igal aastal vana tuttavana oodatud külaline. Rahvusliku liikumise tõusuperioodist alates, kui juba ilmusid eestikeelsed ajalehed ja ajakirjad, avardus ilu- ja ainekirjanduse valik, pidevalt kasvava nõudluse tõttu kalendrite arv küll mitmekordistus, nende osatähtsus aga vähenes. Seepärast piirdutakse perioodist 1861-1900 tähtsamate sarjade kirjeldamisega.
Ülevaates kuni 1860. a. on iseloomustatud huvitavamaid kalendrilugusid, püütud selgitada, kuivõrd nad võisid anda uusi ja rikastada seniseid teadmisi, avardada maailmapilti ja pakkuda kunstielamusi. Põhjalikumalt on vaadeldud kirjanduslikke palasid. Artiklite puhul on piirdutud temaatikale osutamisega. Kalendrite vastuvõttu on valgustatud ilmunud retsensioonide ja kirjavahetustes avaldatud hinnangute kaudu.