Üheks etapiks Eesti kodanliku diktatuuri kahekümneaastases ajaloos olid kapitalismi ajutise, ebakindla stabilisatsiooni aastad (1925-1929), mil kodanlus suutis sõjajärgsest majanduslikust ja poliitilisest kriisist ajutiselt ning osaliselt välja rabeleda. Kodanliku eesti kui kapitalistliku maailmasüsteemi koostisosa areng oli tihedalt seotud kapitalistliku majanduse üldise tsükliga, mis kulges ühest majanduskriisist teiseni.
Töö eesmärgiks on näidata, mida tähendas tegelikult kapitalismi ajutine stabilisatsioon Eesti rahvamajanduses ning millised olid selle majanduslikud tagajärjed. Samuti on töö eesmärgiks näidata, mida tähendas kapitalistlik stabilisatsioon Eesti töörahvale ning missugune oli tema osa klassivõitluse arenemises.