Et mõista eesti keele ja teiste uurali, s.t. soome-ugri ja samojeedi keelte ning nende kõnelejate päritolu, peame liikuma üsna ulatuslikult ajas ja ruumis ning arvestama terve rea mitmesuguste teaduste uurimistulemustega. Teisiti lihtsalt ei saa. Pealegi tuleb hoolitseda selle eest, et meie poolt kasutatavad teaduslikud andmed ja ideed oleksid kõige uuemad, sest vananenud viivad meid loomulikult eksiteele.

Olen lisaks tähele pannud, et mitmed «jõujooned» uurali keelte rühmas kulgevad oluliselt teisiti, kui tavaliselt arvatakse. Seda märkab siis, kui vaadata hoolikamalt nende keelte tegelikku silmnähtavust ja arvestada rohkem nende keelte geograafilise paiknemise ja keelelise naabrusega, mitte aga otsida neist eelkõige oletatavasse uurali algkeelde ja vahealgkeeltesse tagasiulatuvaid jooni, sobitada silmnähtavust iga hinna eest traditsioonilise keelepuu valmis mudelitega.