Laevanduse aastaraamat on saanud seitsmeteistkümne aastaseks. See on noorukiiga, mil hakatakse mõtlema juba tulevikule. Teeme seda ka meie. Alanud aastakümme toob vist laevandusse suuremaid muudatusi kui kunagi varem. Seda lubavad oodata mitmete rahvusvaheliste konventsioonide nõuded, millega Eesti on liitunud või liitumas, merekeskkonna kaitse karmistamine, eriti Läänemerel ja Põhjamerel. Need asjad omakorda tõstavad merevedude hinda ja muudavad konkurentsitingimusi.

Ümberkorraldamisel on ka laevandustoetused EL mereriikides, millega Eestil seni küll mingit tegemist ei ole. Kuid nagu öeldakse: lootus sureb viimasena. Oleme osa Euroopa Liidust, meie arengusuunad merenduse valdkonnas ei erine üldisest. Seepärast on avaartikliks valitud EL Läänemere strateegia. Uus aastakümme toob meile ka senini olematu Eesti merenduspoliitika arengukava. Loodetavasti saab valmivast dokumendist kümnendi pädev visioon, mida täiendatakse vastavalt igapäevasest praktikast dikteeritud muudatustele. Merenduspoliitika probleemidele Eestis ongi pühendatud aastaraamatu algusosa. Aina suuremat kahju tekitab laevandusele piraatlus, mida ei suudeta ka moodsate abinõudega ohjes hoida. Artikleid leidub sadamatest ja laevafirmadest. Kalanduse osa täidavad seekord meenutused hilisminevikust. Aegu ammuseid puudutab ka meie esimese laevaseltsi lugu, Rootsi liini taasavamine, muutunud laevanimed, norilaevad ja teised. Ja nagu ikka leidub raamatu lõpus veel mitmesugust merendusega seonduvat teavet. Head lugemist!