Eestis elavaist vähemusrahvustest, näiteks venelastest, juutidest, sakslastest ja rootslastest on teada suhteliselt palju. Vanematest vähemusrahvustest on lätlased võrdlemisi vähe uuritud rahvusrühm ja seda eeskätt allikmaterjali nappuse tõttu. Lätlased on võrdlemisi nähtamatu vähemusrühm selleski mõttes, et nad on olnud nii-öelda tavalised inimesed, nende seas on olnud väga vähe erandlikke isiksusi, kellest oleks jäänud jälgi arhiividesse. Pealegi pole lätlased ka praktiliselt üldsegi rõhutanud oma rahvust või erilisust.

Praeguse Läti ja Eesti piirialadel on olnud läti-eesti segaasustus aastasadu, Eesti poole ei ole ka suundunud ühtegi pikemaajalist migratsioonilainet. Piirialadel on kakskeelsus olnud päris tavaline vähemasti argisuhtlustasandil. Kauem Eestis elanud lätlased oskavad tavaliselt päris hästi eesti keelt. Lätlaste rahvustunne või -identiteet on siinmail olnud üsna nõrk, mida näitab tõsiasi, et lätlased loobusid rahvussekretärist, kes kaitses paljude teiste rahvusvähemuste huve 1920.– 1930. aastate Eestis. Eesti lätlaste positsioon on olnud enam-vähem võrdne Läti eestlaste omaga, kes samuti ei paistnud silma ega osalenud aktiivselt poliitikas.