Üldtuntud on arvamus, et eesti väldete süsteem on rikas ja paindlik ning eri häälikupikkuste kombineerimisvõimalusi palju.

Pealiskaudsel vaatlusel võib siiski varjule jääda, et väldete talitluses ja esinemistingimustes on olemas mingi triviaalsüsteem, mis tuleb esile uute (võõr)sõnade tulemisel keelde. II aja III välte eristus on ju eesti keelele eriomane, sellel ei ole vastavusi nendes keeltes, kust sõnu tavaliselt laenatakse. Ent välte omistamine uue sõna laenamisel küsimusi ei tekita, see toimub enamasti automaatselt ja sõltub eelkõige sõna silbistruktuurist.
Selle sõltuvuse osutamine ongi järgneva töö ülesandeid.