Töös vaadeldakse eesti nõukogude romaani ta tekkeaegadest tänapäevani: selgitatakse romaani osa elunähtuste ja inimese ideelis-kunstilisel hõlvamisel, ta kohta kirjandusprotsessis kirjanduse arengu eri perioodidel; jälgitakse romaanis toimunud muutusi ligi nelja aastakümne jooksul ja eritletakse romaani eriliikide (panoraam-, karakter-, probleem-, lühi-, mudelromaan jt.) žanristruktuuri. Töö kujutab endast esimest žanrimonograafiat meie kirjanduse materjalil, ühtlasi antakse kaasaegse romaaniteooria seisukohtade analüüs.