Raamat kõneleb eesti nõukogude teatri kujunemisest arengust rohkem kui kahe aastakümne (1940-1965) kestel, jätkates uurimust L. Tormise «Eesti teater 1920-1940» rajajoonelt.
Eesti lavakunstnike varematest aegadest pärinevad demokraatlikud mängutraditsioonid ja professionaalne ettevalmistus soodustasid eesti nõukogude lavaloomingu jõudsat arengut. Vaatluse all on üksikute teatrite looming, jälgitud on lavastajate isepära, näitlejate loomelaadi ja rolle, ka kunstnikutööd. Eesti nõukogude teatrit rajanud meistrite eeskuju virgutas järgmise põlvkonna teatritegijate arengut. Raamatu piirdeajaks on kuuekümnendate aastate keskpaik, mil annavad tunda uuenemistendentsid teatris, nagu kogu kunstielus üldisemas mõttes.
Illustreeritud fotodega.