Enam kui sada aastat on maailm pidanud kaasaegseid olümpiamänge. Mängudest on kujunenud oluline rahvusliku eneseteadvuse mõõdupuu nii suurriikide kui ka Eesti taoliste väikeriikide jaoks. Ja sellepärast on iga medal, mis erinevatel aegadel olümpiatelt võidetud, iga riigi, ka meie jaoks, hindamatu väärtusega. Ikka on leidunud Eestiski keegi, kelle sportlik ettevalmistus on lubanud tõusta tippu maailma suurimal spordipeol. Vaid kaheksal suveolümpial pole Eestist pärit sportlast pärjatud medaliga. Ning seda üldjuhul siis, kui eestlaste jaoks on jäänud olümpiatee erinevatel põhjustel lihtsalt käimata. Võitnud esimese olümpiamedali 1912. aastal, on eestlased sealt alates pea alati jõudnud ka pjedestaalile.
Talimängudelt võideti eelmisel sajandil kaks medalit, kuid seda rikkamalt on möödunud kahed viimased mängud. Ning kokkuvõttes on eesti sportlaste medalisaak olnud selline, et me võime end kahtluseta nimetada spordimaaks. Sest vaatamata oma väiksusele suudame olümpiamängudel seljatada endast märksa tugevamaid.
Seejuures on Eestis sündinud või Eestit esindanud sportlased võitnud medaleid lisaks sini-must-valge lipu all veel ka Venemaa, NSV Liidu ja Rootsi koondises.
Alates Martin Kleini olümpiaedust 1912 Stockholmis, on järgnenud 94 aasta jooksul võidetud kokku 73 kuldset, hõbedast või pronksist olümpiamedalit, mis kõik on tõestanud Eesti spordi suutlikkust. Kõik need mehed ja naised, kes jõudnud olümpiamedalini, on oma tegudega kinnitanud rahvuslikku elujõudu, Eesti olemasolu. Nii spordikaardil kui maailmakaardil.
Kõigest sellest tulebki juttu raamatus “Eesti olümpiamedalivõitjad” 1912 – 2006. Kus esmakordselt on ühiste kaante vahele võetud kõik meie olümpiamedalistid. Igaühel oma lugu, oma sporditee ja võiduhetk.