«Eesti Panga president Otsason polnud just osav poliitilisel malelaual orienteeruma. Võib-olla akadeemilise taustaga mees ei adunudki, et keskpanga juhi ametikoht on oma olemuselt poliitiline ka mis tahes muus arenenud demokraatiaga riigis. Kui näiteks USA-s üritaks keegi väita, et Föderaalreservi esimees Alan Greenspan seisab väljaspool poliitikat, peetaks teda poolearuliseks. Kui Greenspan ise üritaks poliitikat ignoreerida, oleks tal ilmselt kiire minek ja seda mingi suure pauguga -- kuna tema kindlat ametiaega kaitseb seadus. Suure paugu all pean silmas ükskõik millist teda kompromiteerivat skandaali, mis sunniks teda ise tagasi astuma...»
»Üks oma ajal vihasemaid isepäise Eesti Panga (siiski paljuski juba tollal oma nina poliitikasse toppinud Siim Kallase) vaenlasi oli (kui kadekuri Toompea in corpore välja jätta) aktiivselt ja sagedasti sõna võttev poliitik Janno Reiljan. Et Reiljan oli lisaks veel majandusteoreetiku taustaga, siis oma sõnavõttudes esineski ta rõhutatult majandusteadlase positsioonilt: kritiseerides teravalt keskpanga kõva raha poliitikat ja sellest tulenevat valuutakomitee aluseks olevat fikseeritud vahetuskurssi...»
«Aga leebe tähelepaneliku uudishimuga läbi prillide maailma uurivast Fjukist eerist Tõnissoni midagi, mille lühemaks sõnastamiseks sobivalt rahulikus toonis väljendit ei leiagi, sellist, mis ei oleks tõlgendatav võimaliku halvustamisena. Sellepärast ütlen selle pikemalt välja: rahvaesindaja Liina Tõnisson oli lihtsalt õel ja kuri. Vähemalt nii ta välja paista lasi. Juba enne suu avamist tõmbus selle kauaaegse teeneka naispoliitika nägu mossi, suu veeti kibestunud muigele ja hääletoongi oli selline kibedat lootusetust väljendav: ma võin teile seda ju öelda, aga ega te nagunii mind ei kuula ja ei püüagi ennast parandada. Mis siis mina teha saan?..»

Autor Urmas Kaju töötas Eesti Pangas 1990.-1999. aastani presidendi nõuniku, juhatuse liikme ja õigusosakonna juhatajana.