«Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem,» meenutab Ülo Siimets. «Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu.» Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki.

Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm.

Soovitan raamatut «Eesti poisid Tšuktšimaal» kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad. [i:339], rännu- ja kirjamees