Tõumonograafia ülesandeks on anda lühike ülevaade veisetõugude jagunemisest, eesti punase karja aretusloost ja punaste lahktõugude levikust, aretustulemustest ning tähtsusest NSV Liidus, ühtlasi lähemalt käsitleda eesti punase karja aretusel kasutatud zootehnilisi võtteid ja tõuaretustöö tulemusi ning analüüsida tähtsamaid aretusliine. Edasi iseloomustatakse väliskeskkonna tingimuste suunavat mõju tõu omaduste kujunemisel, eriti praegu olemasoleva tõumassiivi piirides esinevate aretusliinide osas, et anda aluseid teadliku valiku ja paaride valiku teostamiseks praktikas.
Samuti antakse ülevaade punase karja levikust valdade läbilõikes, mis seoses kõrgaretistest levinud kõige väärtuslikumate liinide ja suguvõsade paiknevuse selgitamisega soodustab plaanilise tõuaretustöö rakendamist Eesti NSV-s. Lõpuks näidatakse põhimisi Mitšurini-Lõssenko õpetusele rajanevaid võtteid ja perspektiive punase karja edasiseks tõuaretustööks.