Käesolevas kogumikus on vaadatud Eesti Raadio 70 aastat kronoloogiliselt, alustades ajast, mil ringhäälinguvanker hakkas Eestimaal veerema, aastast 1926. Et pilguheit oleks elavam, on pooled meenutused kirja pandud usutlustena.
Vaadeldakse esialgu erakapitalil tegutsenud osaühisuse «Raadio-Ringhääling» tegevust Pikal tänaval ning hiljem «Estonia» teatri ruumides, selle riigistamist 1934.a., direktor Olbrei juhtimise all toimunud olulist tehnilist arengut (esimesed magnetofonid, Türi uus võimas saatja, reportaažiauto Hõbehall).
Raadio tõusutee lõppes 1940. a. raadio ülevõtmisega. Järgnes Saksa okupatsioon, saateid tehti Landessender Revali nime all. Taasalanud Nõukogude okupatsiooniga algas mustim periood meie ringhäälingu ajaloos. Kodumaale jäänud rahvuslikult mõtlev intelligents tunnistati stalinliku režiimi poolt rahvavaenulikuks, maha suruti iseseisev väljaütlemine, raadios loeti maha tsensori poolt kinnitatud tekste.
Hruštšovi sula ajal olukord veidi paranes. Rahvusringhääling püüdis alal hoida vaimsust, eestlust ja usku vabanemisse.
Kui 1991. a. jaanuaris vapustas maailma Leedus ja Lätis valatud veri, kui mõlemas meie raadiomajas julgestasid mundris kodukaitselased ja kummunuiadega eestlastest miilitsad, sest oli karta Eesti Raadio ründamist, siis sündis ebatavaline öö- ehk kriisiringhääling.
Kõigest sellest pajatavad raamatu leheküljed.