Teoloogi, kirikuajaloolase Riho Saardi uurimus on pühendatud eestlaste kultuuriajaloo, usulise ja rahvusliku identiteedi ühele kesksele teemale: kolonialistliku iseloomuga luterliku kiriku eestistamise esimestele katsetele ehk eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna väljakujunemisele ja eestlaste võitlusele demokraatlikuma kirikukorralduse eest.

Seetõttu pole Saardi doktoritöö eppohhiloov mitte ainult Eesti 19. sajandi kirikuajaloo seisukohalt, vaid sel on eriti suur tähtsus Eesti Vabariigi 1920. ja 1930. aastate kirikuelu ja kogu tollase vaimse atmosfääri ja rahvuslike suhete mõistmisele.