Raamatu «Eesti rahvusväeosad 1917-1918» väljaandmist on osaliselt toetanud kaitseministeeriumi rahastatav teadusprojekt «Eesti sõjaajalugu maailma sõjanduse arengute kontekstis».

Eesti iseseisvumise protsessi (1917–1920) oluline osa oli rahvusväeosade loomine 1917. aastal. Rahvuslike väeosade loomise küsimus oli eesti sõjaväelaste ja seltskonnategelaste seas päevakorrale kerkinud juba Esimese maailmasõja alguses, eriti pärast seda, kui lätlastel õnnestus 1915. aastal saada keskvalitsuselt luba formeerida kütipolke. Tegelike sammudeni aga jõuti siiski alles pärast keisrivõimu kukutamist 1917. aasta veebruaris-märtsis, mil monarhia üks olulisemaid tugisambaid — keiserlik armee — hakkas järk-järgult lagunema.

Rahvusväeosad olid omariikluse idee teostumisel oluline tegur. Rahvusväeosade loomine võimaldas kodumaale koondada enamiku Vene armees teeninud eesti sõduritest ja ohvitseridest, kelleta oleks hilisema Eesti kaitseväe loomine ning areng olnud mõeldamatu. 1917. aasta keerulises sisepoliitilises ja sõjalises olukorras olid rahvusväeosad ühiskonda stabiliseeriv jõud, kindlustades teed omariiklusele. Vabadussõja puhkedes aga said rahvusväeosades teeninud ohvitserid ja sõdurid loodava sõjaväe tuumikuks, millega saavutati võit rindel ja kindlustati lõplikult omariikluse püsimajäämine.

Meie senises ajalookirjanduses on Vabadussõja temaatika tõrjunud tagaplaanile Esimese maailmasõja uurimise. Aga rahvusväeosad olid üks väheseid Eestiga seotud Esimese maailmasõja teemasid, mida sõjaeelses Eesti Vabariigis küllaltki ulatuslikult käsitleti. 1920.–1930. aastatel ilmus perioodilistes väljaannetes (ajakirjad Sõdur, Kaitse Kodu jms) arvukalt ka väiksemaid uurimusi ja mälestuskilde rahvusväeosade loomise kohta, lisaks üllitati aastatel 1935–1938 kolm numbrit «Rahvusväeosade albumit». Tänaseks on need tekstid paljuski unustusehõlma vajunud ning uuemates uurimustes vähe kasutamist leidnud.

Käesoleva kogumiku eesmärk ongi koondada ühtede kaante vahele ja tuua tänapäeva lugejani sisukaim osa 1920.–1930. aastatel rahvusväeosade kohta kirjutatud artiklitest ja mälestustest. Seega on tegemist omamoodi antoloogiaga sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmunud parimatest artiklites ja mälestustest.

See väljaanne on jätk varem sarjas «Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost» rahvusväeosade teemal ilmunud allikapublikatsioonidele. Kogumiku juhatab sisse Ago Pajuri põhjalik ülevaade erinevate rahvuste väeosade loomisest Vene armees, mis annab vajaliku tausta, mõistmaks paremini ka eesti rahvusväeosade loomise protsessi aastatel 1917–1918.