Esimene raamat Eesti suveniirmärkidest, mis pärinevad pikast perioodist, mida me kõik oleme kirunud kui okupatsiooniaega. Kuid sel ajal, mil Nõukogude inimesed said liikuda ainult piiratud territooriumil, mis oli küll ilmatuma suur ja lai, oli väike Eesti see riik, kes hakkas intensiivselt oma kultuuri, ajalugu ja kauneid paiku märkide abil tutvustama. Turism soodustas! Miks? Sest Eestis oli ja on märgikultuur olnud alates esimese iseseisvuse kättevõitmisest väga kõrgel tasemel. Vaja ainult võrrelda kollektsioonides olevaid Läti-Leedu ja Vene märkidega. Oli olemas tootmisbaas — töökojad, meistrimehed-naised ja muidugi kunstnikud-loojad, kellele märgilooming oli nii sotsiaalne tellimus kui ühtlasi sissetulek, ning hoidis nende loomingulise vaimu virge. Selle raamatu autor Viktor Kuik, kes ise on erialalt terasegraveerija, mis on küllaltki haruldane elukutse ning otseselt seotud märgindusega, hakkas visa järjekindlusega koguma kõike seni loodut ja tehtut, et seeläbi jäädvustada Eesti kultuuri ühte olulist ning erakordselt huvitavat lõiku. Oli ka viimane aeg, sest informatsiooni kogumine oli muutunud oluliselt raskeks. Internetist ei leia peaaegu mitte midagi, kuid Viktor Kuik on osutunud selleks otsusekindlaks ja õigeks meheks, kes meie suveniirmärkide suure Noa laeva tänaseks kultuurisadamasse on toonud. Käesolev raamat on igas mõttes süsteemne ja teaduslik — autorid, kunstnikud, materjalid, tiraažid, töökojad — ning see on asendamatult vajalik igale muuseumile ja teadusasutusele, rääkimata kollektsionääridest. Kahjuks on andmete tabelitesse sisse jäänud ka palju täitmata lünki.

Arvatavasti on kõikidel meie hulgast — rääkimata piiritagustest inimestest, kes meie maad on külastanud — sahtlites, seinavaipadel ja kollektsioonides märke, millest me nüüd saame teadmise tarkust. Käesolev raamat on ühtlasi mälestustahvel kunstnik Heinz Valgule, Juri Dubovile ja teistele loovisikutele, kes ei pidanud paljuks tegeleda aktiivselt metallehistöö miniplastikaga.