Iga uue muuseumi loomine, eriti kui tegemist on keskmuuseumiga, on kultuurisündmus. Vabaõhumuuseum ei kuulu küll Eesti vanimate muuseumide hulka, kuid sajandi algul võrsunud idee kogus sõdadevahelisel ajal jõudu ning oli ka kohe-kohe realiseerumas. Ehk oli selle mõtte teostamata jäämine enne Eesti Vabariigi okupeerimist pelgalt ebasoodsate asjaolude kokkusattumus. Samal ajal tuleb aga hinnata seda tõukejõudu, mida vabaõhumuuseumi loomise kavatsus andis eesti taluarhitektuuri teaduslikule uurimisele. Nii saab Eesti Vabaõhumuuseumi tähtsust vaadelda tunduvalt laiemal taustal, kui seda on vaid 1957. a. asutamisakti tunnistamine.
Kokkuvõte Eesti Vabaõhumuuseumi loomise ideest ja muuseumi tegevuse esimesest paarikümnest aastast ilmus esmakordselt 1976. a. kogumikus «Suitsutare». Selle kogumiku väljaandmise aeg oli vabaõhumuuseumi loomisega seotud probleemideringi igakülgseks käsitlemiseks poliitiliselt ebasoodus.
Seega on käesolev kogumik «Suitsutares» avaldatud vastavasisuliste artiklite parandatud ja täiendatud trükk. Artiklite autorid on tuginenud dokumentaalsele materjalile.