Eesti varjaagide lugu

Eesti kohta algavad vähegi tihedamad kirjalikud ülestähendused suhteliselt hilja ning saagadega võrdväärne suuline pärimus on hävinud. Õnneks on meil räägitud järjepidevalt sama keelt mitu tuhat aastat: nii võime edukalt otsida teateid kauge mineviku kohta mitte ainult merepõhjast ning maapõuest, vaid ka maakeelest, eriti kohanimedest.
Siinsete kaante vahele ongi kogutud mõned leiud sedasorti väljakaevamistelt.
Raamatu teaduslik iva on: vadjalaste, virulaste esiisad nimetasid end arvatavasti varjalasteks/varjakateks, mis võis tuleneda var-tüvelisest sõnast kindlustatud asula mõistes. "Var" on kindluse tähenduses praegugi laialt levinud suunal, kust siiamaile rändasid soomeugrilased (näiteks ungarlastel, paljudes türgi-tatari keeltes ning teistelgi) ning sellekõlalisi toponüüme on Eestis palju. Siit lähtudes püüab raamatu vähemteaduslik osa provotseerida uusi ideid, meelitada lugejat mõtisklema ajaloo teemal, esitama küsimusi "harjunud" käsitluste kohta.