Raamatus püütakse heita valgust neile rahvastele (ja nende mereretkedele ja kroonikates pyratica’teks kutsutud sõjalaevadele), kes elasid Läänemere lõunakaldal ja kujutasid endast tuhande aasta kestel, aastatel 300–1300 skandinaavia viikingite ajaloolisi vaenlasi.
Skandinaavia viikingite saagade, tegude ja neist kõnelevate ürikute kohta on juba pikka aega avaldatud palju kirjandust ja neid tuntakse väga hästi, kuid nende vaenlased on enamasti kadunud aegade hämarusse.
Skandinaavlased ristiusustati kolmsada aastat varem kui Läänemere lõunakaldal elanud rahvad ja umbes samal ajal hakkas nende seas levima ka kirjaoskus. Sellele vaatamata pakuvad asjakohased, olgugi napid skandinaavia kirjalikud allikad koos üpriski arvukate viidetega Lääne-Euroopa kroonikatest ja Eestist endast eesti viikingitest kõnelemiseks piisavalt alusmaterjali.

Raamatu autor EDGAR VALTER SAKS sündis 1910. aastal Tartus töösturi perekonnas. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1934. aastal töötas ta mitmetel juhtivatel ametikohtadel Eesti firmades ja Kaubanduskojas.
1944. aastal, Saksa okupatsiooni viimasel aastal põgenes ta salaja Eestist Soome ja hiljem sealt edasi Rootsi.
1948. aastal kolis ta elama Kanadasse Montreali ja töötas Kanadas, Peruus ning Mehhikos mitmetel juhtivatel ametikohtadel. 1971. aastal sai temast Eesti eksiilvalitsuse haridusminister.
Edgar Valter Saks on avaldanud Eestis enne sõda neli romaani ja hiljem paguluses, aastatel 1960–1979 neli ajalooalast uurimust. 1981. aastal lisandus neile käesolev raamat.