«Historia iuris Estoniae» on esimene eestikeelne akadeemiline ülevaade meie õigusteaduse ja õigushariduse ajaloost – teos, mille sarnast meie lähinaabritel veel pole.
Raamat pakub panoraamse käsitluse akadeemilise õiguskultuuri kujunemisest Eesti alal 17. kuni 21. sajandini ning ühtlasi võimaluse jälgida Eesti õigusteaduse ja -hariduse üldisi arengutendentse ka Euroopa laiemas kontekstis. Samuti antakse põhjalik ülevaade meie akadeemilise õigusruumi hetkeseisust ning uuritakse Eesti õigusteaduse perspektiive lähemas ja kaugemas tulevikus.
Õigusteaduse ja akadeemilise õigushariduse ajalugu Eestis on olnud tihedalt seotud ülikooli ajalooga Tartus ning mõjutatud kuulumisest saksa keele- ja kultuuriruumi ja hiljem ka Vene impeeriumisse. Raamatus tuuakse arvukalt näiteid Eestis tegutsenud õigusteadlaste suhtlusest, koostööst ja rahvusvahelistest kontaktidest. Ühtlasi on tegemist süvakultuurilise analüüsiga juristi elukutsest, mis on sellisena vajalik igale tegevjuristile oma tegevuse mõistmisel, mõtestamisel ja väärtustamisel. Teosest võiks saada oluline käsiraamat neilegi, kelle amet tänapäeva Eestis on (või saab edaspidi olema) õigusteaduse ja -hariduse tuleviku planeerimine.
Raamatu autor professor Peeter Järvelaid rajas 1980. aastate keskpaigas oma õpetaja professor Leo Leesmendi jälgedes Tartu ülikoolis Eesti õigusajaloo kui õppeaine. Peeter Järvelaid on pika uurimis- ja õpetamiskogemusega õigusteadlane, olnud professoriks nii Tartus kui ka Tallinnas ning külalisuurijaks reas välismaistes ülikoolides ja teaduskeskustes.
