Nomen est omen – nimi on ennus, ütlesid vanad roomlased. Ja muistsed rahvad (nagu loodusrahvad praegugi) on võtnud seda sõna-sõnalt. Inimlapsele antav nimi sisaldas ühtlasi tema saatuse- ja tuleviku- ning iseloomu-ennustuse. Kas pidi temast saama mingi linnu, looma või muu loodasja taoline oma silmapaistvate iseloomuomaduste poolest või anti talle mõne ta tugeva ja andeka esivanema või mingi jumaluse, loodushalja või pühimuse nimi ja sellega kindlustati temale viimaste kaitse. Julius Mägiste

Küsimus, milline nimi anda oma lapsele, tuleb ühel hetkel ikka päevakorda. Valik 1920-30ndatel populaarsematest eestipärastest eesnimedest pakub üheltpoolt võimalust tutvuda tollaste nimedega, mille hulgast leiab kindlasti ka tänapäeva sobivaid, teisalt on märkimisväärne ka nimederegistrile eelnev saatesõna.

Selles toob keeleteadlane Julius Mägiste välja kolm eestipäraste nimede saamisviisi: ajaloolised eesti sõnatüvedest tuletunud nimed, häälikulises suhtes eesti keelele kohandunud võõrnimed ja eesti üldnimedest kunstlikult loodud nimed. Lisaks arutleb ta nimede eesti- ja võõrapärasuse üle, sõnastab, mida tuleb mõista eestipäraste nimede all, ning tutvustab ka uudisnimede loomise põhimõtteid, rõhutades, et luua pole mõtet võõrapäraseid nimesid, vaid ikka «puhteesti ilmelisi» nimesid, millel on hea «ennus».