Eestil on idanaaber, kelle rüüsteretked, sõjakäigud, tapmised ja küüditamised on saatnud meid (ja meie lõunanaabreid) läbi sajandite ja jätnud meie kollektiivsesse alateadvusse hirmutunde. Samas on Eesti olnud Vene riigi osaks üle 200 aasta ja NSV Liidu osaks ligi 50 aastat ning eestlasi on siirdunud Venemaale ka ilma sunduseta, küll tööle, küll ametialast karjääri tegema või õppima.

Kui Liivi sõja ja Põhjasõja ajal veeti baltisakslasi Venemaale küüditatutena, siis alates 1710. aastast avanesid neile (eriti muidugi aadlikele) head võimalused teha edukat karjääri suure Vene riigi sõjaväes, politseis, mereväes, riigiametites, poliitikas ja muudeski valdkondades. Natuke tuleb juttu ka meie lõunanaabritest lätlastest, kelle seosed Venemaaga on eestlaste omadega üsna sarnased. Kuid lätlastel on üks suure tähtsusega Venemaa kogemus, mis meil puudub. Jutt on Esimese maailmasõja ajal toimunud tohutust põgenikelainest, mis tulvas Saksa vägede pealetungi eest alates 1915. aastast Lätist Venemaale ja ka Eestisse. Enne kui suurem osa neist kodumaale tagasi pääses, surid neist tuhanded Venemaal nälga ja haigustesse, tuhanded aga muutusid meeleheitest bolševike pooldajateks, astusid Punakaarti ja läti punaste küttide üksustesse ning suurendasid hävingut ja vägivalda veelgi.

Raamat kirjeldab eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste elamusi ja seiklusi suurel Venemaal, mis tõi küll üksikutele kaasa suuri rahasid ja kõrgeid ameteid, kuid enamusele häda, viletsust ja surma nimetutes haudades.