«Kes ta siis on?» küsib ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre, pidades silmas eestlast. Ja vastab ise: «Ilmselt inimene nagu inimene ikka. Oma spetsiifikaga. Joob kohvi nagu soomlane, õlut nagu sakslane ja viina nagu venelane. Ainult et viimast väiksemast pitsist. Sööb nagu härg. On kinnine ja vaikne, naermise asemel muigab. Kuid sees mässab vulkaan. Või ei mässa. Püüab hakkama saada talvepimeduse, vihma ja uduga. Kui vihaseks saab, läheb metsa rahunema.»

Raamat «Eestlane seest ja väljast» pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on – khm – sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse. Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: «See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma.»