«Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994» käsitleb murranguaastaid alates perestroika väljakuulutamisest kuni taasiseseisvunud vaba Eesti esimeste aastateni. Ajastu märksõnadeks olid läänelik suurlinn, kõrghooned ja tehnoloogiline revolutsioon ja kesklinna särav äriarhitektuur.
Raamatu autori, arhitektuuriteadlase Ingrid Ruudi sõnul pole seda vahepealset perioodi omaette nähtusena seni teadvustatud, sest suurem osa tollasest arhitektuuriloomingust on jäänud paberile. Tegu on esimese katsega kaardistada üleminekuaja arhitektuuripilti:
- Milliseid ruumilisi lahendusi pakuti uue, senisest täiesti erinevatele printsiipidele tugineva ühiskonna ülesehitamiseks?
- Milline on arhitekti positsioon toimuvate muutuste suhtes?
- Kas üleminekuaja arhitektuuris võib leida kriitilisust või annab ta kuju muutustega vallandunud, ühtaegu nii liberaalsetele kui ka konservatiivsetele ihadele?
See on aeg, mil Eestis toimus erakordselt palju nii avalikke kui ka kutsutud arhitektuurikonkursse, suur hulk projekte valmis palavikulise üleminekuaja ambitsioonikate klientide tellimusel või ka omaalgatuslikult. Tegeliku ehitamiseni jõudsid neist aga väga üksikud. Särisev arhitektuurielu peegeldas ühiskonna dünaamilisi muutusi, arvukates linnaplaneeringutes ja hoonete projektides pakuti ruumilisi lahendusi uue, senisest täiesti erinevatele printsiipidele tugineva ühiskonna ülesehitamiseks – perioodi arhitektuuris ongi suurim rõhk uue ühiskondliku ruumi kujutlemisel.
Projektides peegeldub oluliste linnaliste piirkondade (potentsiaalne) «tagasisaamine» (Rotermanni kvartal, paberivabriku maa-ala, Sillamäe); uued teemad, ülesandepüstitused ja hoonetüübid (ärikeskused, pangad, meelelahutuskeskused, kirikud). Esile kerkib rahvuslikkuse ametliku kujutamise küsimus (Sevilla EXPO paviljon, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi konkursid); samuti laieneb tegutsemisvõimaluste väli (osavõtt väliskonkurssidest).
