«Eikeegi» on ühe kadunud (lapsepõlve)maailma üleskirjutus, mälestuse mälestus maailmast, millest on jäänud vaid mõned jäljed – keisrikroonid kambriakna all, kiri kambrilaua peal, raudnõgesed toa taga, mustsõstrapõõsas ussaias.

Kokku üle 60 väikese nummerdatud pildi. Pole inimest, on ainult inimese mälestus. Kohati pole aga enam mälestustki, sest pole kedagi, kes mäletaks. Pole kedagi sellistki, kes mäletaks kedagi, kes võis mäletada. On vaid ebamäärane tunne, nagu oleks millestki (kallihinnalisest) ilma jäädud. Kuidas? Miks? Kas see oligi midagi väärt? Ja mida siis õigupoolest kaotati? Kes kaotas? Ei tea.

Aeg liigub rõõmsamast ja mängulisemast kevadest troostitu hilissügise nagu vääramatu huku poole, ja peatub.