On aasta 1643.
Noor aadlimees Roberto, kes on eluga pääsenud sõjast, satub poliitiliste intriigide võrku. Et pääseda Bastille'ist, nõustub ta spioonina asuma laevale, mis suundub üle Atlandi ookeani Vaiksesse ookeani ja mille ülesandeks oli lahendada pikkuskraadide määramise probleem. Elanud üle laevahuku, jõuab Roberto saladuslikule hüljatud laevale «Daphne». Tema vaatevälja jääb saar, kuid Roberto ei jõua saarele: praktiliselt sellepärast, et ta ei oska ujuda, ja teoreetiliselt, sest saar asub teisel pool kuupäevaraja - see on eilse päeva saar. Kui ta sinna jõuaks, võiks ta ajale ja teda tabanud ebaõnnele tagurpidi käigu anda. Aga kõigepealt peab ta õppima ujuma...

Umberto Eco on semiootikaprofessor ja kirjanik, kelle kiindumus keskaega leiab väljenduse selleski romaanis.
Kirjanikuna mängib Eco tihti oma semiootika-alastes töödes käsitletud teemadega. Olgu või autori ja lugeja vahelise suhte küsimus või märgi ja selle tähenduse vahekord või asjade näilikkuse probleem.
Eco on ühes intervjuus öelnud, et tema romaanid on nagu kihilised võileivad, millest lugeja võib otsustada süüa ainult ühe osa. Peale filosoofiliste mõtiskluste ja semiootiliste arutluste, peale teadusloo arengu valgustamise, peale selgete vihjete teistele ilukirjanduslikele teostele (sh Eco enda omadele) leiab lugeja sellest romaanist haarava ja kaasakiskuva seikluse poliitiliste intriigide, liigutava armastusloo ja naljakate juhtumistega.