Meisterlik analüüs sellest, miks me – kuigi lahendusi oleks võtta kamaluga – siiski hukatuse valime. – Ajakiri Nature
Lood on halvad, palju halvemad, kui arvatagi oskame. Me võime küll muretseda maailmamere taseme tõusu pärast, kuid me ei pruugi ettegi kujutada kõiki õudusi, mis kliima soojenemisega kaasneda võivad. Californias möllavad maastikupõlengud nüüd aasta ringi, hävitades tuhandeid kodusid. Ameerika Ühendriikides tabab «kord 500 aasta jooksul esinev» torm mõnda asulat iga kuu ja üleujutused sunnivad igal aastal kodus lahkuma kümneid miljoneid inimesi.
See on kõigest ees ootavate muutuste eelvaade. Ja need muutused lähenevad kiiresti. Kui miljardid inimesed ei muuda suurel määral seda, kuidas nad oma elu elavad, võivad mõned piirkonnad Maal muutuda meile peaaegu elamiskõlbmatuks ja mõned teised paigad kohutavalt vaenulikuks juba käesoleva sajandi lõpuks.
David Wallace-Wells kirjeldab oma lähitulevikku käsitlevad reisikirjas ilustamata meid ees ootavate kliimamuutusega kaasnevaid probleeme – toidunappust, pagulas- ja teisi kriise, mis kujundavad meie maailma ümber. Kliima soojenemine muudab maailma veelgi rohkem, mõjutades poliitikat, kultuuri, meie suhet tehnoloogiaga ja meie ajalookäsitlust. See on kõikehõlmav, vormides ja moonutades peaaegu igat tänapäeva inimeksistentsi tahku.
Nagu käesolevale raamatule eelnev film «Ebamugav tõde» ja raamat «Hääletu kevad», on ka «Elamiskõlbmatu Maa» mõtisklus meie endi põhjustatud hävingu üle ja kirglik üleskutse tegudele. Kui meie planeet viid katastroofi äärele üheainsa põlvkonna eluea jooksul, peab ka üksainus põlvkond võtma endale vastutuse hävingu ärahoidmise eest.
