Rahvad tulevad ja lähevad ajaloo areenil. Riigid kasvavad ja kaovad nagu mere lained. Aga ka inimesed sünnivad, elavad ja surevad. uued põlvkonnad jätkavad esivanemate teed ja töötavad seni, kuni nemadki manalasse varisevad. Ja kõigest saab lõpuks muld. Muld, mis sigitab aga taas uut elu, mis toidab inimesi, annab tema harijatele palju tööd, higi ja vaeva, aga küllap ka rõõmu ja rahulolu tehtust ning teenitud peatoidust - leiba.
Inimese lahkudes jääb temast järgi nimi, aga seegi kaob aja jooksul ja kustub otsekui virvatuluke. Kuid Sina, Elav Maa, jääd kestma igavesti.