Vene režissöör, stsenarist, dramaturg, kirjanik, telesaadete autor ja juht, näitleja, pedagoog, talentide avastaja... Komödiograaf.
Tema kuulsuse algusaeg on täpselt fikseeritud: 1956. aasta 28. detsember – päev, mil esilinastus tema esimene iseseisev täismetraažiline mängufilm, muusikaline komöödia «Karnevaliöö». See, mis juhtus selle eelreklaamita filmiga edasi, oli loojaid jahmatav. Lühidalt: avalikkusele tundmatud Eldar Rjazanov ja Ljudmila Gurtšenko võisid võtta uut aastat vastu tähtedena, tuntud Igor Iljinski aga nautida oma järjekordset töövõitu. Ühtekokku müüdi 48 640 000 kinopiletit...
Eldar Rjazanovi edasistest filmitöödest on tuntumad «Husaariballaad» (1962), «Ettevaatust, auto!» (1966), «Õnne vembud» (1968), «Itaaallaste uskumatud seiklused Venemaal» (1973), «Saatuse iroonia» (1975), «Armastus tööpostil» (1977), «Garaaž» (1979), «Lugu vaesest husaarist» (1980), «Jaam kahele» (1982), «Julm romanss» (1984), 2Ununenud flöödiviis» (1987), «Tõotatud taevad» (1991), «Vanad kronud» (2000), «Võti magamistuppa» (2003). Enne oma 80ndat sünnipäeva tegi ta filmid «Andersen. Elu ilma armastuseta» ja «Karnevaliöö-2».
Raamatu looja on üritanud näidata XX sajandi loovisiksuse elu ja tööd sellises riigis nagu NSVL – aega inimeses ja inimest ajas. Seetõtttu on antud rohkesti ruumi aja olulisemate tähiste ja isikute meenutamiseks. Pealegi, Eldar Rjazanovi töid ei ole võimalik täielikult mõista tausta tundmata.
Suure osa haarab enda alla intervjuu asjaosalise endaga tema kodus.
Raamatus esitatud filmograafiat ilmestavad sisu lühiseletused, kuulsate näitlejate arvamused Rjazanovist ja rohked fotod.
Kuna raamat kirendab nimedest, on lisatud peatükk «Lisandusi» – tutvustatud filmitegijaid, kirjanikke, poliitikuid.

«Eldar Rjazanovi nime asemel võiks öelda-kirjutada Mister Phenomenon – Eldar Rjazanov on nähtus ning tema täielikud õnnestumised või ebaõnnestumised ei ole esmatähtsad, need lihtsalt kuuluvad sellesse fenomeni.
Kellele ma mõtlesin selle käsikirja avaldamisotsust langetades?
Eelkõige oma põlvkonnale, põlvkond vanematele ja põlvkond noorematele inimestele – neile, kes olid sunnitud elama sellises riigis nagu Nõukogude Liit ja kes nii või teisiti Rjazanovi filmidega koos üles kasvanud. Olgu see meile-neile meeldetuletus ühest hea sõnaga meenutavast minevikupildist – portree persoonist nimega Eldar Rjazanov.
Ja kindlasti mõtlesin ma Eestimaa venekeelsele elanikkonnale, kes oskab eesti keelt sedavõrd, et lugeda suudab, või alles õpib eesti keelt – end võõrkeeles täiendada on ju äärmiselt mõnus, kui see, kellest loed, on tegudelt tuttav. Rjazanov – arvatavasti? – seda on.»
Helle Tamm