Kui algselt tähistas kreeka sõna eleegia (kaebelaul) eleegilises distihhonis kirjutatud värsse, mille teemade hulka võisid kuuluda sõda, armastus, surm jne, siis alates 16. sajandist võib rääkida eleegiast tänapäevases mõistes – eleegia kui nukra alatooniga luuletus, mille tavapärased teemad on lahkumine, lein, nostalgia või igatsus millegi nimetu järele.

Eleegiline luule võib tähistada ka reflekteerivat luulet laiemalt. Sageli kirjeldab eleegia liikumist läbi leina lohutuse suunas. Teatud mõttes sisaldub mõte liikumisest juba eleegia idees endas – mõistmises, et endine olukord on muutunud ja üle ei jää muud kui edasi minna. See on koht aegruumis, kus vana enam pole, kuid uut veel samuti mitte.

«Eleegiad» on Mariliin Vassenini ja Teri Varholi kakskeelne luule- ja fotokogu, mis sisaldab lisaks eestikeelsele luulevihikule 12 mustvalget fotopostkaarti ingliskeelsete tõlgetega.