See on tõestisündinud lugu ühe eesti noormehe kolme aasta pikkusest teenistusest Nõukogude mereväes – karmidest oludest, alandustest, üksindusest ja pidevast pingest. Keset torme, võõraid meresid ja ettearvamatuid olukordi tuli õppida ammutama jõudu sealt, kus seda pealtnäha polnud ning säilitama inimlikkust keskkonnas, mis seda harva väärtustas. Õliseid jälgi on jäetud teekondadel Mustast merest Bosporuse väina, Marmara merest Dardanellidesse, Egeuse merest suurde Vahemerre, Suessi kanalist Punasesse merre, Adeni lahest India ookeani, Hormuzi väinast Pärsia lahte, Gibraltarist Aafrika lääneranniku Atlandi ookeani.

See on lugu sõprusest, mis päästis; vaprusest, mis ilmnes raskemail hetkil; visadusest, mis tõi tagasi koju. Aus ja avameelne tunnistus sellest, kuidas poisist sai mees – mitte tänu süsteemile, vaid selle vastu võideldes.