Sa hoiad käes omapärast raamatut. See ei ole uue eksootilise ravimeetodi käsiraamat; see ei ole sündmustest ja seiklustest rikas autobiograafia; see ei ole neid ainuõigeid õpetusi, kuidas olla, elada ja mõtelda – kuigi soovi korral võib kõike seda sealt leida. Oma tagasihoidlikul moel räägib see ühe inimrakukese elust koos kõigi vaevade, murede ja kaotustega ja sellest, mida reiki sellisesse ellu tuua võib. Ometi peitub selles raamatus tohutu üldistusjõud, leebe ja võimas nagu reiki isegi.

Aila Norlamo oli erakordne isiksus. Soome reikiõpetaja Jyrki Kiviaho kirjutab, et Ailaga tutvumisel köitis ta tähelepanu kõigepealt valgus, mis Ailat pidevalt ümbritses – sellist kohtab üliharva. Helge, rõõmus, alati naeratav ja särasilmne, tundis Aila siirast huvi igaühe vastu, keda kohtas. Ta pidas lugu ka sellistest inimestest, kes isegi endast lugu pidada ei mõistnud või ei söandanud. Ja oli iga hetk lõpmata tänulik Elule – kõige eest. Sellisena mäletavad teda need inimesed, kel 1996. a. suvel oli õnn Põltsamaal reikikursustel viibida – sel ainsal korral peale sõda, kui Aila Eestis käis.