Nikolai Animägi elu ja seiklused ajaloo tõmbetuultes – ka selline võinuks olla selle värvikaid mälestusi täis ja ladusalt kirja pandud mälestusteraamatu pealkiri. Raamat laotab lugeja ette eri aegade ja riigikordade kireva olustiku, kirjeldab elu ja inimesi, jutustab ühe mehe töödest, sõdimistest, armastamisest, kannatustest ja rõõmudest.
Kireva elukäiguga Nikolai Animägi (1894–1974) sündis Viljandis. Lapsepõlve algusaastad möödusid Eestis ja jätkusid Venemaal Toporoki metsamõisas (praeguses Novgorodi oblastis), kui poisi ema sai teenijatöö ja seltskonnadaamiks olemise eest vene vürstitari testamendi järgi prii ülalpidamise. Ka esimesed kooliaastad möödusid Venemaal. Eestisse naastes lõpetas Nikolai Viljandi Linnakooli ning läks Peterburi tööle.
Esimese maailmasõja puhkedes läks vabatahtlikuna tsaariarmeesse. Sõdis Koslovski polgu sidekomando ülemana Rumeenia rindel Austria – Ungari vägede vastu. 19. detsembril 1918 astus 24-aastane noor mees esimese vabatahtlikuna Viljandis loodud Scoutspataljoni. Eeskujuliku teenistuse eest sai Vabaduseristi II klassi kolmanda järgu kavaleriks ning 25 ha autasumaad, mis võimaldas ellu viia unistuse – saada talunikuks. Oma talu ta nullist üles ehitaski.
Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) sai Nikolai Animägist liisuheitmise teel Viljandi vallavanem ja ühtlasi Viljandimaa Omakaitse Maleva II pataljoni teise kompanii ülem. Okupatsioonivõim omistas Nikolaile Saksa Sõjateenete risti II klassi.
Arusaadavalt arreteeris punavõim selliste «teenetega» mehe ning karistuseks määratud 10+5 aastat vangilaagrit algas 1945. aastal Karaganda oblastis ja jätkus Sarani erilaagris. Tagasi kodumaale jõudis invaliidistunud Nikolai 10 aastat hiljem. Elu viimased aastad elas ta enda rajatud kuid maata jäänud asunikutalus.
Raamatu koostas Raivo Feldmann mälestuste põhjal, mille autoriteks on Nikolai Animägi ja tema tütar Linda Enn (1926–2012).
