Elu väikeses alevis kulgeb tavalist rada. Ühel päeval tabab Silva abikaasat äkksurm ning ootamatult lesestunud naine peab selle teadmisega edasi elama ja ilma meheta hakkama saama. See polegi nii lihtne, kui oled elanud koos kalli inimesegaja temaga õnnelik olnud. Enam ei saa midagi juhtuda, sest kõige hullem on juba juhtunud, arvab kuldses keskeas lesestunud naine, üritades üksi hakkama saada.

Kõik tööd ja tegemised, mida varem tegi Aleks, tuleb nüüd Silval endal teha. Lisaks tuleb tal ka alevirahva silmis normaalse ja terve naisena näida, sest lein pole ju haigus. Silva ise nii ei arva. Lähedastest inimestest pole ka palju abi ja nii ei jäägi Silval muud võimalust kui lihtsalt edasi elada ja loota ajale, sest Aleks on öelnud: aeg antud elada, aeg antud surra – aeg antud pisaraid pühkida.