Pikaaegse tantsija ja tantsupedagoogi mälestused sõjajärgsest Tallinnast, meie tantsuteatritest ja muidugi kabareest - omaaegsest Eesti uhkusest ja visiitkaardist.
Lisaks palju pilte maestro isiklikust arhiivist.

«Tallinna varieteedes õhtuid veetes eristas minu silm otsemaid Kalju loodud numbri.
Selle reetis liigutuste harmoonia ja loomulikkus, koreograafilise keele lakoonilisus, mingi lummus ja nostalgia, tantsijate kehade silmipimestav musikaalsus. Millegipärast meenuvad mulle esmalt lüürilised palad, mida ma ise nimetasin Saarekese adagio'deks, mille eest ta on minult palju kiidusõnu kuulnud.
Kas praegu, mil varieteekunst on Eestis juba teist korda eksiilis (praktiliselt teda ju enam pole), saaks see jälle õitsele puhkeda? Vastan iidse prantsuse kõnekäänuga: kui vaid algajad oskaksid, kui vaid oskajad suudaksid.»
Lauri Leesi

«Minu töid ja tegemisi on peamiselt seostatud varieteega, selle kohta käib iga küsimus või intervjuu. Vahel tundub, nagu teatrit poleks olnudki - arvatakse vist, et kukkusin justkui kuu pealt otse varieteesse!
Tegelikult leidsin seal tegevuse, mis pikendas lühikeseks jäänud teatritööd. Balletiõpetaja ametist sattusin estraaditantsu juurde, edasi tuli meie populaarsete varieteede loomise aeg ja mitukümmend aastat nende viljelemist.
Kõikidele, kes varieteesid mäletavad, tundub nende likvideerimine ülekohtusena ja ikka küsitakse - miks ometi? Võib-olla pean endagi jaoks otsima veenvat vastust, kuna ka mina ei suuda täiel määral selle ajendeid mõista.
Aga see periood oli väga muljeterikas ja elamusterohke ning arvan, et ma ei tohiks neid mälestusi ainult endale hoida ning lõpuks unustada. Sellest ajast lihtsalt peab midagi järele jääma, olgu see või minu nägemus.
Kui suutsingi oma tegevusega mingi märgi maha jätta, siis teatriaastaid pean kindlasti sissejuhatavaks ja ettevalmistavaks perioodiks, üheks tähtsamaks etapiks pikal tantsuteel. Kirjeldan neid aegu, nagu mäletan, läbi paljude aastate.
Teatrist üle jäänud energia võimaldas pühenduda nn kergele žanrile, mis võib-olla ei tundu tõsiselt võetava tööna. Ent mina võtsin asja tõsiselt ja see ongi mu kirjutise põhjendus. Just sellest ajast olen talletanud kõige rohkem muljeid ja mälestusi.»
Kalju Saareke