Kirjanik Urmas Vadi viibis kolm aastat Pettunud inimeste külas ja kirjutas sealsete inimeste elust kroonika.
Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga sealt läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks.
Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.
Rohkem kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhinge hämarast, ent kutsuvast aknast. See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.
