Anu Kree miniatuurides jutustavad rõivad nagides köitvaid ja eripalgelisi lugusid inimeste eludest.

Kirjandus näitab, et keele puhul pole küsimus mitte niivõrd sõnades, kuivõrd sõnadevahelistes ühendustes. Anu Kree mängib oma miniatuurides nende ühendustega nagu ühtaegu õrnadel ja vastupidavatel instrumentidel – vahel klaverit, vahel malet. Nii saab ühendada argise absurdsega, elutu elusaga, kohaliku kohatuga, unenäolise tõetruuga – üks hakkab peegeldama või meenutama teist.[i:4779]