«Elu on päris vaid siis, kui «Mina olen»» on fragmentaarium Gurdžijevi viimase raamatu kolmanda osa visandist. Alustuseks kirjutas Ida õpetuse Läände toonud Õpetaja: «Mu viimane raamat, milles ma soovin muude meie Ühise Isa minusarnaste olenditega jagada peaaegu kõiki ennemalt teadmata saladusi inimese siseilma kohta, mida ma olen juhtumisi teada saanud.»

Georgi Gurdžijev (1866?-1949) oli armeenia-kreeka päritolu müstik, filosoof, helilooja, 20. sajandi üks mõjukamaid vaimseid õpetajaid. Tema noorus- ja rännuaastad ning teadmiste allikad on siiani saladus. 1912. a hakkas ta moodustama õppegruppe Moskvas. Pärast bolševike revolutsiooni 1917. a õpetas ta mitmel pool Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Gurdžijevi liikumise keskused tegutsevad maailmas tänapäevani.

Kõige süstematiseeritumalt on Gurdžijevi õpetust vahendanud ta õpilane Pjotr Uspenski raamatus «Neljas Tee». Neljas tee on enesemuutmine eneseteadmise kaudu. Kolm muud teed on – fakiiri, munga ja jooga omad. Fakiir keskendub kehale, munk tunnetele, jooga vaimule. Neljanda tee eesmärk on integreerida kõik kolm uude süsteemi, mis mõjutab samaaegselt kõiki inimese olemise külgi. Neljas tee ei nõua pühendumist gurule, vaid hõlmab inimese igapäevast tööd iseendaga. Õpilased keskenduvad enesevaatluse tehnikatele ja harjutustele, püüavad pärast «magamisest ärkamist» saavutada teist olemise olekut.