Meil oli saladusi. Mõlemal. Küsimus oli vaid selles, kas ja millal neid jagada? Näis, et tema jaoks oli see «kas ja millal» siinsamas, sest ta küsis ootamatult: «Miks ma ringiratast käin, Morthin? Sa ju tead seda, kas pole nii?» Ma ei teadnud, kas olen veel valmis sellest rääkima. Samas olin ma seda kõike juba oma 12 000 aastat enda teada hoidnud. Äkki aitas kah? Vahest oleks rääkimine asjad meie vahel lõplikult selgeks teinud? Oleksin ehk isegi oma tunnetes ja eesmärkides selgusele jõudnud? «See on pikem lugu.» «Ja mina olen üks suur kõrv.»

«Elu pärast surma» on eduka noore kirjaniku Airika Harriku (sündinud 1995) triloogia viimane osa. Esimeses osas „Iseenda laps“ oli jutustajaks ulmeliste sündmuste keskmesse sattunud Tallinna koolitüdruk Annika. Teises osas „Õnnistatud needus“ kirjeldati sündmusi tema Valvurist sõbranna Akiira pilgu läbi. Ka kolmas osa pole erand. Seekord viib autor lugeja uute ja vanade müstiliste tegelaste, fantastiliste seikluste ja ajas rändamise abil nii Maale, Taevasse, Põrgusse kui ka Kuule. Ära käiakse ka Lõuna-Ameerikas ja Vana-Egiptuses – paikades, mida autor isegi meelsasti võimalusel külastaks. Igav sellel peadpööritaval retkel kindlasti ei hakka.