Käesolev kogumik on järelpõimik Hendrik Adamsoni (1891–1946) seni ilmumata rikkalikust luulest, pärit aastaist 1913–1946. Raamat kirjeldab omal moel autori traagilise varjundiga hingeelu ja kulgemist läbi oma elu- ja ajaloo. Individualistlik ja egotsentriline nende jaoks, kes eelistasid poliitkorrektset ajakajalisust, teravalt hingekriipiv lugejale, kes on harjunud pastelsete maastikukirjelduste ja õrna lembeluulega – Adamson ajab üle ääre, ütleb otse või murdes, pahupooli avalikuks jättes ja kirge kartmata. Hinge traagelniidid ja elupaikade kirju lapivaip võivad esmapilgul näida kaosena, kuid lõppkokkuvõttes on see eesti luule kõrgmood.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
