Enn jäi mulle rumala näoga otsa vaatama, küllap ta ei saanud hästi aru, mis ma öelda tahan. Olime juba minu maja lähedale jõudnud; korraks plaanitsesin, kas mitte mõne hoovi kaudu ringi minna, sest ma ei tahtnud, et ta minust midagi teada saaks. Jah, rongis hakkas ta mulle omamoodi isegi meeldima, ma lasksin tal ennast saata, sest öö oli nii ilus ja soe, aga rohkem midagi. Nad on kõik ühtemoodi, üks ehk veidi peenem, teine veidi labasem - aga kuidas talle seda kõike öelda? Kuidas talle öelda, et ülal toas ootab mind Vello? On pime, lehestik varjab aknad - ehk ei pane Vello meid tähele? Kõige tõenäolisem, et ta magab. Aga see poiss siin... ma ei tea - otsekui tahaksin teda veel näha, kunagi hiljem, kui -
«Ma pean nüüd tuppa minema,» ütlesin.
«Jah?»
Oli lühike vaikus. Vaatasin kõrvale. Ühe maja ühes aknas kustus valgus.
Siis pani ta oma käed mu õlgadele. Ei tahtnud suudlust. Lükkasin ta eemale. Milleks suudlus, see tundub lubadusena, lepinguna, kohustusena - eriti sellisel augustiööl, mis ei luba nalja, sest õhus lõhnab juba sügise järele, aedades helendavad õunad ja lillherned ja varsti veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale.