Kui ma poleks läinud Piritale spaasse molutamise kunsti õppima just sellel märtsikuu päeval ja nimelt sel kellaajal, siis poleks seda raamatut sündinud.
Mu käsi tõusis just saunas leili viskama, kui leiliruumi sisenes üks naine. Ta teretas mind viisakalt, sättis end istuma ning me lobisesime maast, ilmast ja merest. Veel üks tubli kulbitäis kerisele ja siis, 90-kraadises kuumuses purustasid naise sõnad minu molutamisele orienteeritud rahuliku pensionipõlve.
«Olen üks kaheksast naisest, kes pääses eluga Estonialt. Laeval oli 186 meeskonnaliiget, neist 43 jäi ellu. Mina nende hulgas,» sõnas ta nii ükskõiksel häälel, nagu harjutaks eluga pääsemist iga jumala päev. Sellest hetkest sai alguse sündmuste jada, mille kaasosalisena mõistsin, et täiel rinnal nauditav elu võib mõnikord alata ka lõpust.
