Miks pole lepatriinul jalgade asemel hoopis rattad ja miks mutt ei ole kerakujuline?
Kuidas valmib sipelgapesa, kui sel puudub arhitekt ja töödejuhataja?
Kuidas haned oskavad hanereas lennata?
Mil moel teevad koostööd rakud ja kust kulgeb elu taluvuspiir?

Kõike seda kirjeldavad elu võrrandid. Füüsikareeglid määravad kindlaks eluvormide külluse mitte ainult Maal, vaid ka teistel planeetidel – juhul kui maaväline elu eksisteerib, paistab see meile tõenäoliselt kummaliselt tuttavlik. «Meie ümber on biosfäär oma piiritutes ja imelistes üksikasjades, kuid selle vormid on ülimalt lihtsad. Me ei näe hirmuäratavat kolme- ja viiejalgsete elukate loomaaeda, groteskseid korrapäratuid vorme, kummastavate ja eemaletõukavate joontega olendite kogumit, piiritut evolutsioonijuhuste ja -katsete tontlikku segaputru.

See on biosfäär, kus valitseb sümmeetria, ennustatavad mõõtmed ja silma rõõmustavad suhted, vormi ja kehaehituse mustrid, mis on juurdunud sügavalt kõikjal, biokeemilisest arhitektuurist sipelgate ja lindude sugukondadeni. See on füüsika ja elu vankumatu ning hävimatu abielu.»

Charles S. Cockell on Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor ja Ühendkuningriigi astrobioloogiakeskuse direktor. Tema akadeemiline huvi keskendub elule äärmuslikes keskkondades, maaväliste keskkondade elamiskõlblikkusele ning kosmose uurimisele ja asustamisele.