Kay hindas ta taktitunnet. Ta abikaasa oli temale püha ja ta ei suutnud temast rääkida. Ka Kay meenutas neid kauneid talveõhtuid Keizersgrachtis, mil ta Vosi ja oma vanematega mängis kamina ees kaarte ja Vincent istus kuskil nurgas lambivalgel. Teda läbi tuim valu ja ta sügavsinised silmad läksid uduseks. Vincent pani õrnalt oma käe tema käele ja Kay vaatas talle otsa sügavas tänutundes. Vincent nägi, kui tundlikuks olid kannatused Kay teinud. Varem oli ta olnud õnnelik tüdruk, nüüd oli ta paljukannatanud naine kogu kauniduses, mida hingevaevad kaasa toovad. Ja uuesti tuli talle meelde vana rahvatarkus: «Kannatus teeb kauniks.» «Teile hakkab siin meeldima, Kay,» ütles ta tasa. «Ma olen päevade viisi põldudel ja joonistan. Tulge minuga kaasa ja võtke ka Jan ühes.» «Ma ainult segaksin teid.» «Oh ei! Mulle meeldib, kui keegi kaasas on. Võiksin teile palju huvitavat näidata.»
