Me oleme harjunud käsitama 1944. aasta sügist kui ajajärku, mis eesti rahva lahutas. Kuid vaadakem sügavamale ja küsigem, kas ta hoopis ei ühendanud. Nii lahkujail kui ka jääjail oli sama paleus – vaba kodumaa.
See mõiste rebiti ajaloosündmuste käigus kaheks. Kes sel saatuslikul tunnil jäi kodumaale, pidi loobuma vabadusest. Kes otsustas vabaduse kasuks ja lahkus, sellelt võeti kodumaa. Mõlemale jäi aga kustumatu iha kaotatu järele. Ühtki aaret ei oska keegi hinnata nii hästi kui see, kes sellest on ilma jäänud.
