«Elukargus» kujutab romaanidest „Elujanu“ ja „Elamisjulgus“ tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena minema tallu pooleajasulaseks.

Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi – peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakutseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning ees seisab pikk sõjamehetee Punaarmees.

Eestlastele omane huumorimeel ja raugematu optimism on olulisel kohal ka selles värvika sündmustikuga teoses, mis annab läbilõike Eesti külaelust tollastel murrangulistel aastatel.