Loomi jälgides haarab inimest tavaliselt kaks vastandlikku tunnet. Üks võimalikest: oh kui rumal ta on, MINA oleksin küll seda targemini teinud! Niisugune tõdemus pakub inimlapsele omamoodi enesekindluse tunnet: kui hea on olla «looduse kroon». Teine emotsioon on siiras imetlus: ennäe, nii pisike ja primitiivne, aga vaata kui nupukas! Ühtlasi on sellisesse tunnustusse alati segatud pisike annus rahutust: kas me üldse kujutamegi endast loomadega võrreldes midagi nii ülimat, nagu meile meeldiks endale sisendada? Kuidas sellega siis ikkagi on?