Kaheksakümnendatel aastatel saab mängumehest elumees, kes ideoloogiarinde täägivõitluse eesliinil, kuhu kultuuriminister ta saadab, torkab peaaegu surnuks teatrijuhi, enne kui sukeldub vabadusvõitluse sogastesse voogudesse.

Peagi reedab elumees ka laulva revolutsiooni, hakates riiklikus kultuuriajakirjas (kõrvuni armunud) kirjastusärimehena valuutat kokku ajama. «Elumees» on järg Mihkel Tiksi 2010. aasta lõpus ilmunud raamatule «Mängumees».