Asfalt lõhnas, tihe vihm nagu sein nõjatas otsekui omanikuna oma märja käe juba läbi riiete Julia ihule. Nii külmalt ja kalgilt emmates, et naine nutma puhkes. Ta isegi ei pidanud häbenema pisaraid, mis segunesid veepiitsa tihedate, kiirelt langevate hoopidega. Mida mitte keegi ei näinud. Järelikult polnud neid peale Julia kellegi jaoks olemas. Neid Julia pisaraid.
