Elu sarnaneb ringiga. Sellel pole algust, ega lõppu. Iga elu on mõnes mõttes eelmise elu jätk. Iga uus elu algab eelmises elus suremisega. Uues elus kaotame eelmiste elude kohta mälu. Uue ühiskonna liikmena peame kõik läbima isikliku kasvamise kadalipu, taastama tee iseenda armastamise ja aktsepteerimiseni. Meil on tarvis mäletada ja seejärel kustutada oma ajalugu (eelmiste elude karmad, käesoleva elu kasvatajate, õpetajate, ühiskonna normide kisajate, vanemate, hooldajate ja teiste inimeste hinnangud, kriitika, arvamused jms. meie suhtes), fööniksina uuesti tõusta, iseennast ise luues.

Saades tervikuks iseendas, on võimalik luua suurem toimiv suhetepesa: perekond. Usun ka, et enne oma päris härra õige kohtamist on vaja leida üles iseendas elav teine pool (olles naine, oma meespool), teda tundma ja väärtustama õppida. Kokkuvõttes oleks nutikas meeles pidada, et elu on siiski mäng, kus vahetame iga surma järel «kleite» ja rolle, mistõttu ei tasuks oma rolli liigselt kinni jääda, mängulusti unustada ning päikesekiire otsimisest loobuda.